8. märts

Ärkasime hommikul kella 8 ajal ning otsustasime, et lähme vaatame, kas hommikusöögi valik on paranenud ning seda see ka oli. Pakuti kana, omletti, tomati-bruchettat, seenesuppi, hommikusöögihelbeid, puuvilju, pannkooke ning loomulikult ka röstsaia. Palawani saarel puudub ubadega kohvi ehk kõik kasutavad Nescafe lahustuvaid pakikesi. 

Kuna pidime kell 11 ennast toast välja check-out’ima, siis olime eelnevalt kokku leppinud El Nido Paradise’i turismipunktiga, et viime enda kohvrid sinna hoiule, sest olime nendelt ostnud transfeeri kella 5-ks El Nidost Puerto Princesasse.

Kuna ilm oli natukene pilves, siis käisime vahetasime esmalt natukene raha juurde. Filipiinidele tohib kaasa võtta inimese kohta 10 000 peesot ehk umbes 200 eurot. Ülejäänud vahetad kas kohapeal või võtad pangaautomaadist välja. Algsete juttude järgi ei pidanud pangaautomaate El Nidos olema, kuid seal oli neid lausa kaks tükki. Samuti hoiatati rahavahetuskohtade eest, kuid seal oli ka täiesti korralik rahavahetus kontor olemas. Pigem tasubki raha välja võtta pangaautomaadist, sest nii tuleb odavam. Mul oli õnneks olemas ka dollareid ning võtsin ka need kõik kaasa. Dollareid on oluliselt odavam vahetada kui eurosid. Kurss on enamvähem sama, kuid lõppkokkuvõttes saab dollarite eest oluliselt rohkem peesosid.
Pärast rahavahetamist kõndisime oma rannast teisele poole, kus Google Maps’i järgi pidi olema samuti kaks liivaranda. Endiselt, ei tasu usaldada Google Maps’i. Tegu oli järjekordse rannaribaga, mis tegelikult väga ei meenutanudki randa. Üks suurem hotellikompleks oli seal kaugemal oma privaatse rannaribaga, kuid see oli kõik. Samas leidsime teepealt väga huvitava surnuaia. Inimesed oleks nagu valatud betooni ehk igal pool olid suured ja kõrged betoonkastid. Mõned olid need betoonkastid veel omakorda ära plaatinud, et oleks uhkem. Mõned ehitanud aia ette. 

Tee peal tagasi linna hakkas natukene tibutama ning otsustasime vaadata ühe koha, kus saaks raamatut lugeda ning lõputööd kirjutada. Kuna algselt plaanitud Art Cafe’s puudus wifi ühendus, siis leidsime sellise koha nagu Happiness. Tegu on vege/vegan kohvikuga, kus pakutakse erinevaid toite, mis sisaldavad peamiselt hummust, falaffeleid ning pita leiba. Täpselt siis kui me sinna jõudsime, hakkas ka meeletult sadama. See on väga huvitav, et üks hetk võib tulla padukas ning järgmine hetk on juba päike väljas. Istusime seal kokku oma kaks tundi ning proovisime ka ära pita falaffelid. Isegi Jan ütles, et ta ei uskunud, et nii vege toidust võib kõht täis saada! :)

Nautisime veel viimaseid hetki selles võrratus paradiisis ning oligi kell juba märkamatult 4 saanud ning läksime enda kohvritele järele. Kuna minibuss pidi väljuma El Nido bussijaamast, mis on mõned kilomeetrid linnast eemal, siis võtsime ühe tricycle ning mahutasime enda 2 suurt kohvrit, 2 seljakotti ning iseennast sinna peale ära. Uskumatu milline majandus neil on. Kotid tõmmatakse nööridega kinni ja läheb! Olime El Nido bussijaamas kell 16:30 ning mingi hetk meile öeldi, et buss väljub hoopis 17:30, et võime aega seal lähedal parajaks teha. Enne minekut tuli juba uus info, et väljume hoopis 18:00. No uskumatu. Filipiinidel ei tea keegi kellaaegadest mitte midagi. Kõik asjad toimuvad suhteliselt tunde järgi ning kellelgi ei ole kiiret kuskile. Seda peab arvestama, kui tegu on näiteks jätkulendude või kellaajaliselt kuskile jõudmisega. Aega tuleb võtta varuga. Käisime siis vastas oleval turul ringi ning leidsime ka ühe kaubamaja moodi maja, kust said osta endale Samsung S6’e näiteks 60 euro eest. Samsung S7 ei ole siin kuskil lubatud, sest on väga ohtlik. Isegi lennukisse ei või S7 kaasa võtta.

Saime lõpuks enda reisiseltskonna kokku ning alustame sõitu natukene peale 6-t. Juba esimesel tunnil läksime kuskile “töökotta” ning mulle tundus, et rehviga on midagi valesti, kuid jätkasime rahulikult sõitu. Umbes 2,5 tundi pärast sõitmist tegime uue “töökoja” peatuse, kuid see kestis ainult 5 minutit ning seejärel peatusime ühes teeäärses söögikohas. Saime umbes pool tundi sõita, kui järsku käis hull pauk ja imelik hääl ning see oli meie rehv :) Kottpimedas teeääres jäime seisma ning juht hakkas midagi majandama väljas. Õnneks peatusid ka teised möödaminevad van’id ning mitme peale saadi lõpuks uus rehv alla ning saime sõitu jätkata. Uskumatud seiklused ikka. Ma ei saa üldse aru, kuidas nad oma autoakendest välja näevad. Süsimustad toonkiled ja juhi- ja kõrvalistme poolsesse klaasi on lõigatud väiksed 10 cm raadiused ringid, et näeks tahavaatepeeglisse. Aga no vähemalt saavad panna lubamatult toonkilesid, led-valgusteid ja muid vidinaid. Meie 6 tunnine sõit läks  tegelikult suhteliselt kiiresti, sest jõudsime ära vaadata filmid “The Avengers” ja “Bond 007: Spectre”. Umbes kella 12 ajal öösel jõudsime lõpuks enda hotelli, mis asub peaaegu kohe lennujaama kõrval – Palawan Village Hotel. Tegu pole just tippklassi hotelliga, kuid oma asukoha poolest ajab asja ära. Executive tuba tähendab sisuliselt konditsioneeriga tuba, kuid tuba ise oli väga suur. Plussiks on ka vana hea kineskoop televiisor :D Õnneks me olime nii väsinud, et jäime kiiresti magada ning äratus oli juba kella poole 7 ajal.