6. märts

Proovin ka siis seda bloggeri tööd.
Ärkasime hommikul varakult, sest eile olime endale registreerinud “Island hopping combination tour A + C” mis viis meid vaatama El Nido piirkonna saarestiku silmapaistvamaid laguune ja randasid. Stardi ajaks öeldi 7.45 hotelli läheduses asuvast “kontorist” kust hoppingu broneerisime. Kohusetundlike eestlastena olime õigel ajal seal, ning oma vaeva eest saime mõnusad 25 minutit oodata kuniks meie grupikaaslased, 5 prantslast ka välja ilmusid. Teel paadile tegime esimese peatuse ujumispapude/lestade laenutuses, kus soovijad said endale meelepärased jalatsid laenutada. Meie valisime endale ujumispapud, et oleks julgem ringi jalutada mööda randasid ning maksma läks see meile 200 pesot ehk umbkaudu 4 eurot. Minu nimi kirjutati päevinäinud kaustikusse, kust see õhtul papusid tagasi tuues maha tõmmati. Kui ka teised olid endale sobivad jalanõud leidnud, siis võtsime suuna paadi poole. Paati ei mindud kai pealt ega paadisillalt vaid  sumbati kotte pea kohal hoides läbi järjest süveneva kaldavee. Paat “Jetro Paul” hulpis kaldas umbes 15 meetri kaugusel ning läbi pisikese ülestõstetava trepi said kõik ükshaaval, meie giidi Gilberti abiga paati ronitud. Kui kõik olid paadis tutvustati meile meeskonda: Gilbert – meie giid, J. P. – meie kapten (eeldasime, et see tähendabki Jetro Paul) ning kolmas asjapulk kelle nimi oli piisavalt hoomamatu, et seda hetkel meelde tuletada ei õnnestu. 

Pärast tutvustusi jagati kõigile päästevestid ning öeldi, et sadamas ja selle läheduses peab neid kandma, sest seal võivad inimesed näha. Kui kaljunuki nurga taha jõudsime, siis võisime vestid ära võtta. Kuna paadi istmeteks olid kirikupingi laadsed puidust moodustised, siis ise valisime päästeveste kasutada istmepehmendusteks.. Nüüd sai 8 tunnine reis alata.. Kokku pidime käima 10’s erinevas looduskaunis kohas – Small Lagoon, Big Lagoon, Secret Lagoon, Shimizu Island, 7 Commando Beach, Helicopter Island, Matinloc Shrine, Secret Beach, Star Beach, Hidden Beach. Kohad olid kõik imekaunid, iga saar on teistest veidikene erinev paradiis. Kuldsed liivad, sinavad veed, tuules õõtsuvad palmid, ning lainete kerge kuid hüpnotiseeriv kohin. 

Üldiselt anti meile igas kohas aega umbes 20 minutit, et rannas ringi vaadata ja pilte teha või siis läheduses snorgeldada. Paar kohta olid ka sellised mis olid puhtalt snorgeldamiseks mõeldud ning kus randa ei olnudki. Selle eest olid seal korallid ja kalad mille imetlemisega sai ka 20 minutit julgelt ära sisustatud. 

Meduusid

Ainus koht mida me eelnevalt antud nimistust ei näinud oli Hidden Beach, sest sellest mööda sõites nägime kui palju inimesi seal juba ees oli ning kuna sissepääs sinna oli läbi uksesuuruse ava kaljuseinas, kust tuli läbi ujuda, siis otsustasime grupina, et oleme juba eelnevalt randu näinud küll ning veedame selle 20 minutit mõnes muus paigas lihtsalt kauem. 

Kui ekskursioon oli juba ligikaudu 4 tundi kestnud, siis oli aeg lõunaks. Lõuna toimus piltilusas Hidden Lagoonis, ning see kuidas lõunat valmistati oli juba omaette nähtus. Lõuna valmistati paadi peal ning sõidu ajal – ühel pool paati oli kivialuses väike lõke millel keedeti riisi ning teisel pool paati oli grill millel valmistati kana ja kala. Lõunapaika jõudes olid kõik toidud juba peaaegu valmis ning saimegi umbes 15-20 minutit kogu seda ilu endasse võtta kui juba kutsutigi lõunat sööma. Söögiks oli riis, kana, kala ja puuviljavaagnad. Kõik maitses imehästi ning eriti kiidaks veel kala mis oli tõesti värske ja maitsev. 

Pärast lõuna söömist oli veel umbes 15 minutit aega leiba luusse lasta, mida me tegime palmipuu varjus vedeledes ning vaadet nautides. Seejärel tuli seltskond uuesti kokku Jetro Paulile ning ekskursiooni teine pool sai alata. 

Veidike käisime mööda randasid, snorgeldasime ja peatselt olimegi reisi viimases peatuses, milleks oli 7 Commandos Beach. Seal oli meil aega ligi poolteist tundi ning sellel ajal sain ma ühe täiesti uue elamuse osaliseks – kuidas juua ja süüa kookospähklit. Seal samas rannas olevatelt palmidelt tassisid ühed kohalikud härrasmehed ainsasse müügiputkasse värskeid kookoseid. Kui endale neist ühe ostsime, siis kõigepealt raiuti ära selle põhi, et seda saaks toetada kuskile nõnda, et see pikali ei kukuks. Seejärel lõigati pähklisse auk – see koor oli oluliselt paksem kui mulle tundus – ning saime kõrrega mõnusa kookosvee kallale. Kui olime kahepeale pähkli tühjaks joonud, siis läksin sellega tagasi müüja juurde, kes raius koorest välja kaks “lusikat” ning seejärel lõikas pähkli pooleks. Nende koorest lusikatega saime siis pähkli sisemusest kraapida natuke tummisemat kookospiima mis oli täpselt see “snäkk” mida tol hetkel vaja oli. 

Pärast istusime palmide varjus ning vaatasime kuidas kohalikud poisid koos paari turistiga võrkpalli mängisid. Aeg möödus lennates ning juba pidimegi kodusadama poole liikuma hakkama. 

Oma pisikesse linnakesse tagasi jõudes aitasime prantslastest tuurikaaslastel üles leida selle poe kust olime kõik koos oma jalavarjud laenutanud ning teepealt võtsime ühe kookose  ja mango jäätise ka kaasa. Seejärel suundusime tagasi hotelli kus saime hoolitseda oma päikesest veidikene kannatada saanud naha eest. Kokkuvõttes oli olnud fantastiline päev ning niipalju ilusaid vaateid ei mäletagi millal viimati sai ühe päeva sees nähtud. Kuigi teekond El Nidosse võib olla veidikene kurnav, siis pärast seda reisi mõistsime täiesti, miks seda nii palju kiidetakse ning kui kauni kohaga on tegemist. Veidike mõtlesime veel kohtadest mis võivad olla seal saarestike vahel avastamata või lihtsalt turistide eest varjul ning vaatamata varasele kellaajale vajusime varsti juba magusatesse unedesse.

Kohalik tigu

Jan