7. märts

Hommik algas mulle varakult. Ärkasin umbes kella 7 ajal, kuid olin eelnevalt ka juba peaaegu 12 tundi maganud. Kuna väljas oli super ilus ilm juba, siis otsustasin, et kirjutan rõdul natukene enda lõputööd ja blogi. Hommikusöök selles hotellis ei olnud midagi erilist, põhimõtteliselt puuviljad ja röstsai, siis otsustasime selle vahele jätta ja Jan sai kauem magada. Otsustasin, et lähen ostan endale ühe ananassi sheigi ning Nescafe karamelli jääkohvi. Mõeldud-tehtud! Ütleme nii, et ma täitsa kujutan end ette töötamas sellises kliimas, imeilusa looduse keskel, nautimas samal ajal värskeid puuvilja kokteile. Võrratu!

Kella 9 ajal ärkas ka Jan ning otsustasime, et paneme end valmis ning lähme otsime endale hommikusöögi. Leidsime ühe imearmsa kohviku, mis pakkus erinevaid kreppe ja vahvleid. Samuti isevalmistatud jäätiseid ning puuvilja sheike. Proovisime banaani kreppe ning need olid väga head õhulised. 

Otsustasime minna meie lähedale randa Corong Corong’i ning otsisime endale tricycle’t – need toredad masinad, kus on mootorratta külge nööridega kinnitatud metallraam või külgkorv, kus inimesed saavad istuda. Veidrad leiutised, kuid mida kõike nad välja ei mõtle siin Filipiinidel. 

Esimene juht küsis meie käes 150 peesot, mis on ilmselgelt paari kilomeetri jaoks liiga kallis. Otsustasime minna peatänavalt kõrvaltänavale ning seal saime kohe 50 peeso eest ning sõit võis alata. Ütleme nii, et Google Maps’i ei saa Filipiinidel usaldada. Kui sulle tundub, et seal võiks olla suur liivarand, siis seda tegelikult ei eksisteeri. Pidevalt on “liivaga” rand imepisikene liivariba kuskil kohalike elupaiga kõrval või on vees liiga lähedal paadid ning need teevad merevee sogaseks ning tihti on ka väga sügav. Ühesõnaga kõndisime mööda seda meetrist liivariba natukene edasi ning tundus, et väga paremaks ei lähe. Kuigi mõned üksikud inimesed päevitasid ka seal, tundus see meile mitte kõige ilusam koht. Läksime tänavale tagasi ning kuna kõige lähim rand, mida ka raamat soovitas, oli Las Cabanas beach, siis lasime uuel tricycle juhil meid 100 peeso eest sinna viia. Paljud on öelnud, et sinna randa ei tasuks minna, et see ei ole midagi erilist. Ütleme nii, et Nacpan Beachiga ei anna seda tõesti võrreldagi, kuid tegemist on puhta ja ilusa rannaga, kus on palmid, sinine meri ja valge liiv. Muud ei olegi ju vaja! :) Õige nimi sellel rannal on Marimegmeg Beach. Mõlemas ranna otsas on ka rannabaarid ning chillimise alad. Rand oli ka selles mõttes väga mõnus, et see ei olnud üle rahvastatud. Leidsime ühe varjulisema koha palmipuu all ning parkisime end sinna. Lihtsalt tõeline puhkus – loed Kindlet, jood San Miguel Lighti ning naudid soojust! Vahepeal käid ka ujumas. 

Niimoodi me seal oma 2 tundi veetsime ning kuna me tahtsime õhtul varakult jõuda päikeseloojangut vaatama, siis otsustasime, et hakkame tagasi minema. Tricycle leidmine on El Nidos ülilihtne. Esiteks on neid tänavatel juba nii palju, kuid neid sõidab suurtel teedel ka pidevalt mööda ning ei ole vaja isegi käega vehkida, kui nad juba ise peatavad ning küsivad, kas sa vajad abi. Hotellis vahetasime kiirelt riided ning läksime juba kohe kõrvaltänavale omale juhti otsima. Saime 50 peeso eest Republica Sunset Bar’i. Mõnus Hispaania hõnguga baar mere kaldal, kust on imeline vaade päikeseloojangule. Jõudsime sinna täpselt õigel ajal ning mõned lauad olid veel vabad. Hea soovitus oleks sinna minna juba kella 4 ajal, siis on suurim tõenäosus saada hea vaatega koht! Ka meie võtsime läpaka kaasa ja üritasime kirjutada Wordi oma blogi. Kella 5 ajal tuli sinna ka Hispaania DJ, kes mängis mõnusat House muusikat. Väga mõnus õhtuveetmise koht! Soovitan! Päikeseloojang oli lihtsalt võrratu. See värvide mäng oli midagi imelist. Kollased-oranžid toonid vaheldusid roosade-lillade toonidega. See vaatemäng kestis kokku umbes tunni. Kui tundus, et enam ilusamaks ei saaks minna, siis ikkagi läks! Uskumatud päikeseloojangud on siin Filipiinidel ikka. Kahju, et kõiki neid värve täpselt pildile ei saa, kuid midagi ikka. Tellisime sealt ka endale majaburgerid, sest enamus toite olid toore lihaga või lihtsalt snäkivalikud, kuid ei pidanud toiduvalikus kahetsema. 

Otsustasime enne kottpimedaks minekut sõita tagasi linna, et otsida seal endale mõni uus rannabaar. Leidsime Sava baari, millest olime ka ennem palju kuulnud ning tundub, et selle omanikud on välismaalased, sest on mõeldud palju külastaja mugavusele ning loodud väga mõnusa atmosfääriga koht. Rannas on kott-toolid ning pakutakse häid kokteile mõistliku hinnaga. DJ mängib House muusikat, mis tundub, et on siin väga populaarne muusika valik, ning lained loksuvad rahustavalt. 

Otsustasime tagasi hotelli kõndida mööda ranna äärt ning avastasime, et igas rannabaaris toimub oma programm. Mõnes on lihtsalt mõnus muusika, teises mängib rokkbänd, kolmandas on tuleshow. Meenutab natukene Tai Phi Phi saarel toimuvat, kuid on oluliselt rahulikuma atmosfääriga ning El Nidos üldse puudub selline suur öine möll. Siin pigem inimesed naudivad ja võtavad elu rahulikult. Võrratu koht puhkuseks ning soovitaksin pigem käia praegu ära, kui siin pole veel suuri hotelle ja palju rahvast. Näeb seda ehtsamat eluolu. Kindlasti ajajooksul muutuvad ka nemad ahnemaks ning rahvavool rikub ka seda imeilusat puutumata loodust. Lapsed on siin El Nidos toredad. Keegi ei kerja raha ja meie oleme näinud juba kahte suurt lasteaeda ja kooli. Tundub, et lapsed panustavad pigem haridusele kui kerjamisele, mis on positiivne. Küll aga nad kasutavad ka veidikene lapstööjõudu, kes müüvad siis rannas ja tänavatel pilte, ehteid, pärleid, puuvilju jms kraami, aga ka see ei ole lihtsalt kerjamine.